Vasakliit mõistab hukka valitsuse otsuse Omniva erastada.
Kas riik tohib loovutada strateegilise avaliku teenuse turule lootuses, et regulatsioon üksi kaitseb inimeste huve?
Omniva täidab täna universaalse postiteenuse rolli, tagades teenuse kättesaadavuse üle kogu Eesti, sealhulgas maapiirkondades. Kuigi selle teenuse osakaal ettevõtte käibest on väike (5–7%), on see ühiskondlikult kriitilise tähtsusega. Samal ajal on juba tehtud otsuseid postkontorite arvu vähendamiseks ja kirjakastide hulga kärpimiseks. Riik plaanib nüüd loobuda riiklikust osalusest ning loota, et tulevikus tagatakse teenus riigihangete ja regulatsioonide kaudu.
Kujutame ette eakat inimest väikeses maakohas, kelle jaoks lähim postkontor kaob. Internetipõhised teenused ei ole tema jaoks alternatiiv: ametlik kirjavahetus ja pakid lastelastelt jne – kõik see muutub ebakindlamaks ja kallimaks. Kui teenusepakkuja peamiseks eesmärgiks saab kasum, siis sellised piirkonnad ei ole enam prioriteet, vaid kulu. Mis toob kaasa aeglasemat teenust, pikemaid vahemaid ja kõrgemaid hindu just neile, kes on juba niigi haavatavas olukorras.
Riik ütleb otse, et on valmis ka tulevikus postiteenust peale maksma aga miks siis müüa ettevõte ja hakata subsideerima erasektori kasumit, mitte avalikku teenust? Kui maksumaksja raha niikuinii kasutatakse, on loogilisem hoida teenus riigi kontrolli all ja suunata see otse kättesaadavuse parandamisse. Praegune plaan tähendab, et inimesed maksavad kaks korda: esmalt maksudena ja siis kõrgemate hindade või kehvema teenuse kaudu.
Riik peab säilitama strateegilise kontrolli elutähtsate teenuste üle. Selle asemel, et Omniva maha müüa, tuleks tugevdada selle avalikku missiooni: investeerida teenuse kvaliteedi parandamisse, siduda logistikategevuse kasumlikkus selgelt universaalse teenuse rahastamisega ning tagada piirkondlik võrdsus. Vajadusel saab reformida juhtimist ja suurendada läbipaistvust, kuid mitte loobuda riiklikust omandist. Avalik teenus peab jääma avaliku kontrolli alla.